Tõenäoliselt arukaim rattapood riigis

Tegemist on mitteametliku Eesti MTB-koondise elu kajastava blogiga, milles tahan avada pisut tausta ja köögipoolt. Loodan, et on huvipakkuv neile, kellele läheb korda sellise ülilaheda ja loodussõbraliku spordi, nagu seda on maastikurattasõit, areng Eestis.

Paar-kolm päeva tagasi kirjutasin paar rida sellest, kuidas sündis Eesti MTB koondis ning esimese osa meie esimesest ametlikust välisvõistluste tuurist. Eelmist osa saab lugeda siit. Nüüd sama tuuri Vol 2.

Travelling day, lets go: täname Rootsit, head mälestused ja tore majake, kus elasime

Panen need read paberile hea emotsiooniga, sest äsja olen koju jõudnud Boschi sarja Mulgi etapilt, kus meie koondise juunior Markus Pajur tegi väga hea esituse. Vanade kalade Austa ja Jõeääre järel kolmas olla, on hea tulemus. Markus on vaid 16-aastane ning nagu meil tiimis juba vaat et mantraks kujunes (naljaga pooleks): “siit on hea edasi minna!”

Läbisin ka ise tänase Mulgi maratoni raja ning see rada oli puhtalt Austa ja Jõeääre (loe: kangutamise) rada ning Markus omi häid tehnilisi oskusi maksma eriti kuskil panna ei saanud. Pärast Markus ütles, et korra sai metsavahel ka eest ära, kuid loomulikult tulid nad kahekesi koos järgi. Kuni lõputõusu alguseni oldi kolmekesi koos. Igaljuhul väga hea töö.

Palju õnne kõikidele osalejatele ja ka korraldajatele – minu teada kirjutati Mulgis täna selle sarja ajalukku suurima osalejate arvuga võidusõit!

Siiski enne, kui lähen meie tuuri juurde, veel paar head uudist. Nimelt toimus täna ka Nove Mestos 2017.a hooaja esimene XCO World Cup. Meile teeb headmeelt mitu fakti: naiste eliitklassi sõidu võitis Annika Langvad. Annika on Taanist. MU klassi võitis Petter Fagerhaug. Tema on Norrast. Teine oli samas klassis Martins Blums. Tema on Lätist. Kolmas MU oli Sebastian Fini. Tema on Taanist. MU-klassi neljas oli Sasu Helme. Tema on Soomest.

Miks ma sellest räägin? Aga seepärast, et nii Fagerhaug, Helme kui Fini ja paljud teised osalejad sõitsid sama võistlust koos meiega ka Norras. See näitab, et Skandinaavias tehakse asju õigesti ning kui kõva on Skandinaavia maastikuratta tase tervikuna. Ei ole nii, et vaid alpide jalamilt võib maailmatasemel ratturiks kasvada. Saab ka siin, põhjas.

OK, aga nüüd meie tuurist.

Esiteks olgu mainitud, kui võrratult ilus oli see tee Rootsist Norrasse. Me ei sõitnud traditsioonilist Stockholm – Oslo teed, vaid Sandvikeni-Säteri kandist Oslo suunas. Kinnitan, et terve tee oli üles-alla paremale vasakule – võrratud vaated, mäed, järved, metsad. Kevad oli tärkamas, taevas oli sinine, järvejää oli just sulamas. Seega usun, et sattusime just sellesse kõige ilusamasse aega kui looduse nn loomisprotsess oli just täistuuridel käimas. See ca 500km läks lausa lennates.

Esiteks olgu mainitud kui võrratult ilus oli see tee Rootsist Norrasse

Niisiis esmaspäeva õhtupoolikul jõudsime Oslosse kohale. Elamise oli Karmen meile bronninud kuulsasse Holmenkollenisse – seda võiks vast võrrelda Tallinna Nõmmega, kesklinnast pisut eemal, kaunis linnaosa. Suusahüppemägi paistis kaugele ning see infra, mis seal talispordialade harrastamiseks ehitatud on, on muljetavaldav.

Kohale jõudes on alati see küsimus peamine – kuidas meie elamine välja näeb? Meile oli saabunud sõnum – võti on mati all… Etteruttavalt öeldes, selle korteri omanikku, mille Karmen meile AirBNB kaudu bronnis, me ei kohanudki. Seepärast oli see kõik parajalt kummaline. Võti oligi mati all ning vaikselt hiilisime sisse. Nagu murdvargad kellegi kodusse. Karmen ei julgenud ees minna – kuidas Sa lähed kellegi koju lihtsalt? Kogusime end siiski ning sammusime vaikselt trepist üles – tõepoolest – nagu keegi oleks meid külla kutsunud, kuid võõrustajat ennast polnud kodus. Valisime toad ja hakkasime end sisse seadma. Mina sinisesse tuppa, mille põhielanik oli arusaadavalt keegi ca 10 aastane Henriku nimeline poisiklutt, sest tema nimega joonistusi oli sein täis. Mari leidis endale roosade seintega toa – ilmselgelt oli see peretütre oma, Markus ja Brent kolmandasse tuppa ning Karmen suurde tuppa diivanile – mis teha kitsad ajad ja prioriteedid mujal.

Aga tegelikult oli meie elamine super-lux. Selline mitmekorruselise ridaka tüüpi, asus mäeküljel, vaatega alla Oslole. Ilus. Kohtasime seal ka mõnda majaelanikku, kes meie vastu huvi tundsid ning nagu ühest suust rääkisid kõik, et jah, siin on ilus, kuid kallis… Huvi pärast googeldasin – real-estate in Holmenkollen – ma julgen arvata, et selline korter, milles me majutusime – ca 700 000 kuni 1MIO € vabalt. Räägitaksegi, et rentida on seal odavam, kui osta, sest kinnisvara on lihtsalt nii kallis ja muudkui kallineb. Möödunud 12 kuu jooksul on kinnisvara hinnad Oslo kandis kasvanud 21%… Ohtlik.

Aga tulles tagasi meie põhitegevuse juurde. Meil oli Norras teisipäev-kolmapäev nii öelda vabad päevad, neljapäeval oli raja ülevaatamise päev ja R-L-P olid võistlused.

Teisipäeval tegime kõigepealt ühe maanteeringi ning siis võtsime baigid ning kohe tegime ka MTB tiiru otsa. Markus, kes end esmaspäeval väga hästi ei tundnud, hakkas end kohe palju paremini tundma, kui me ta Holmenkolleni radadele Brentiga koos lahti lasksime. Jah, see sealne kant on MTB sõitja jaoks unistus. Lõputud rajad. Rohkem ja vähem tehnilised, suuremad ja väiksemad laskumised. Markus ütles, et see on lausa ebaõiglane, et nemad saavad siin harjutada ja meie peame õppima mulla peal sõitma. Ja siis võistleme koos. Aga täpselt nii see ju on.

Asja juurde

RYE Bikefestival on selline üritus, mis koosnes kolmest etapist. Reede õhtul proloog XCT-formaadis. XCT on siis vastavalt cross-country time trial. Laupäeval XCO ehk klassikaline olümpiaformaat, mille stardirivid pannakse paika reedese proloogi tulemuste järgi. Pühapäeval XCC ehk cross-country (short) circuit. Juunioritele oli UCI sõit vaid laupäevane, kuid kokkuvõtteid tehti ka kolme päeva peale kokku, eliidile seevastu oli kõik kolm päeva kokkuvõetuna UCI arvestusega stage race, mis on suhteliselt mahlakate auhinnarahadega ja UCI punktidega pärjatud. S1 Stage race ME klassi võitja saab 120 punkti, mis on pea pool MK võidust (250). Nii, et kõvad punktid ja kõvad auhinnarahad. Jalgpalluritega me muidugi neid numbreid ei võrdle.

Raja check

Neljapäeval sõitsime rajale. RYE klubi pidavat olema Norra üks nö tegijamaid – ca paari tuhande liikmega. Nende keskus asub Oslo külje all ning seal oli ka rada. Rada oli naturaalne – tehislikke rock-gardeneid ja muud sellist polnud lisatud. Aga pole vaja ka kui sellises kohas asud. Raja iseloomustuseks tuleb öelda – üldiselt kerge, kuid paari kolme (algsel pilgul) eriti keerulise elemendiga. Esmalt võtsid need kohad kergelt kukalt kratsima. Samas võib kindlalt öelda, et me kõik arenesime oluliselt selle tripi jooksul ning hiljem ei tundunud ka need kohad enam üle mõistuse.

XCT – Cross Country Time Trial

XCT on lühike, kuid suhteliselt rohke tõusuga ning sees on kõik tehnilised keerukused. Seepärast tuli korralikult sooja teha. Võitja aeg oli 5:30,8 – võitja oli seesamune Sebastian Fini, kellest alguses juttu oli.

Meie poiste ja tüdrukute ajad vastavalt:

MJ – võitja Tobias Johannessen – 5:43

7. Markus – 6:05

14. Brent – 6:13,5

NE – võitja Alexandra Engen – 6:41,1

8. Mari – 7:13