Tõenäoliselt arukaim rattapood riigis

• _{Sportliku järelkasvu eest vastutamine on pandud meil klubide õlgadele.}
• _{Kui riik annab raha, siis võiks vaadata Skandinaavia mudelit.}
• _{Ka meil tuleb lapsevanemad tõmmata klubide lähedale ja treeninguprotsessi sisse.}

_{Kuidas me peaksime tegutsema, kui ühelt poolt sooviksime järgmistel ja ülejärgmistel olümpiamängudel midagi võita, aga teisalt ettevalmistuseks raha lihtsalt pole? Tippsport on kaasajal väga kallis ning ehkki «pudru ja trenni pealt» teeb palju ära, kuid ei võida enam midagi, kirjutab Eesti Jalgratturite Liidu juhatuse liige Sulev Lipp.}

_{Lahendus on... lapsevanemad! See ei ole minu poolt välja mõeldud, kuid olen imestanud, et ehkki meil on spordivaldkonnas üksjagu diskussioone, aga lapsevanemate suuremast kaasatusest pole kusagil juttu. Pigem on olnud kuulda, et treenerid ja klubid ei soovi lapsevanemate sekkumist, sest viimased pigem segavad. Loomulikult on siinkohal ka treeneritel omamoodi õigus ja ma täpsustan – vaja on kaasata intelligentseid lapsevanemaid. Arvan, et neid on enamuses.}

_{Eestis viib lapsevanem oma lapse (tavaliselt autoga) trenni väravasse, ning sõidab kahe tunni möödudes talle järele. Ning see, mis lapsega selle kahe tunni jooksul toimub, ei puutu temasse. Lapsevanem ei teagi, mida ta laps seal trennis üldse teeb. Ma muidugi liialdan teadlikult, aga siiski…}

_{Heal juhul on meie lapsevanem nädalavahetusel võistlustel kaasas. Heal juhul laseb treeneritel ja lastel toimetada, jälgides protsessi. Halvemal juhul on ta siis ühtäkki targem kui treener ja võistluste korraldaja ühtekokku ning õpetab agressiivselt, nõuab tulemusi ja «laste tippsporti», ise teadmata, mida on enne trennis tehtud või iga päev tehakse.}

_{Üks madala palga, aga kõrge missioonitundega treener peab kõigiga korraga hakkama saama. See on tegelikult võimatu missioon.}

_{Sportliku järelkasvu eest vastutamine on meil pandud klubide õlgadele. Aga kuidas meie klubid elavad? Selleks ei pea väga sügavale süüvima – klubid näevad meeletut vaeva, et lisaks napile riigitoetusele ka eratoetajaid leida ja niimoodi ots otsaga kokku tulla. On kulunud ja muret tekitav teema, et treenerid on pigem madalapalgalised. Kui klubil oleks tarvis eraldada kolm laste/noortegruppi ehk algajad, keskmised ja edasijõudnud, siis ei saa seda teha, sest klubil pole raha lisatreeneri palkamiseks. See üks madala palga, aga kõrge missioonitundega treener peab nende kõigiga korraga hakkama saama. See on tegelikult võimatu missioon. Tugevad ei saa vajalikku trenni, nõrgematel on raske ja demotiveeriv trenn ja vaid keskmistel läheb trenn asja ette.}

_{Audentese spordigümnaasiumis treeneriametit pidava (ja jalgrattamaailmas tutvustamist mitte vajava) Andri Lebedevi sõnul on probleem ka selles, et klubidele suunatud treeneritoetused laienevad alla 12‑aastastele lastele. Samuti ei peaks pearaha neid hõlmama, sest see tekitab klubidele surve lapsi liiga vara kaasata ja suurendab ohtu liigvarajasele spetsialiseerumisele. Kui riik annab raha, siis võiks vaadata Skandinaavia mudelit: seal korraldatakse spordinädalavahetusi, kus lapsed saavad proovida erinevaid alasid. Ühel nädalavahetusel kergejõustik – kettaheide, odavise, jooksmine ja hüppamine. Järgmisel nädalavahetusel rattasõit metsas. Lapsed ei pea olema ühe klubi liikmed, vaid saavad valida, mis meeldib ja mis on lähedal. Lapsevanemad on täielikult kaasatud ja aitavad korraldada. Ja see on ka lapsevanemate huvides.}

_{Üks pikemalt Rootsis elanud sõber kirjeldas, kuidas on seal laste ja noorte treeningud üles ehitatud. Ta oli viinud oma poja jalgpallitrenni. Esimesel korral oli klubi lapsevanemad piltlikult öeldes üles rivistanud ning küsinud, et kes siis treeneriks hakkab. Mulle jäi see jutuajamine meelde ja uurisin lisa Rootsist, Norrast ja Taanist. Kõik klubijuhid vastasid kui ühest suust, et loomulikult on lapsevanemad kaasatud protsessi. Iga päev!!!}

_{Rutiini ja tööd selles vanuses lapselt ei saa oodata. Säilima peab aga tahe trenni minna.}

_{Ka meil tuleb lapsevanemad tõmmata klubide lähedale ja treeninguprotsessi sisse. Laste ja noorte juhendamiseks ei ole vaja litsentsi või magistrikraadi. Lapsed lähevad tänapäeval trenni 6–8 aastaselt. Sealt edasi on kaks, kolm v��i neli aastat aega, mil laps vajab mängulist liikumist. Et saaks liikuda, et see toimuks värskes õhus ja et nad ära ei tüdineks. Rutiini ja tööd selles vanuses lapselt ei saa oodata. Säilima peab aga tahe trenni minna. Olen treeneritega rääkides mõistnud, et meie klubid näevad tõsiselt vaeva, et seda lastele ja noortele pakkuda. Aga ei peaks, kui lapsevanemad klubidele appi tuleksid.}

_{Loomulikult ei saa keegi heast peast metsas äkitselt lastele trenni andma hakata. Kindlasti peavad klubid algteadmisi andma, aga lapsevanemad saaksid ise laste trennid läbi viia. Jah, lapsevanemad ise! Või mitu lapsevanemat korraga, üksteist toetades. Kui lapsevanem viib ise trenni läbi, näeb ja tunnetab kõike nn rohujuure tasandil, siis saab ta ka oma lapsega oluliselt parema kontakti. Mõistab, kuidas trenn üldse lapsele mõjub: mis seal toimub, kas mu lapsel on seal sõpru, kas tal on seal lahe? Lisaks saab lapsevanem aru tehnilistest nüanssidest: kas on vaja paremat varustust, milleks seda vaja on. Lapsevanem viiks oma lapse ise võistlustele või võtab ka teised, «naabrilapsed» kaasa. Lisaks saab lapsevanem ise liikuda ja rutiinist väljuda. Saab eemale tööstressist, mis pole üldse vähetähtis aspekt. Mis veel?}

_{Lapsevanem suhtleb klubi juhtidega ja nn päris treeneritega aktiivselt ja tihedalt, mitte vaid üks kord aastas formaalsel koosolekul.}

_{Meil on puudu tugev baastase}

_{Lastel ja noortel ei ole vaja teha süvitsi erialategevust. Lapsed on vaja üldfüüsiliselt tugevaks saada. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi on meil baastase – lihtne tugevus ehk vastupidavus – äärmiselt nõrk, isegi alla igasugust arvestust. Eriala valik tuleb hiljem. Ka see pole lihtne ülesanne, aga selleks on professionaalid, kellele andekad jäävad silma. Professionaalsed treenerid võtavad andekad teatud hetkel üle ja protsess jätkub, aga hoopis teisel tasandil. Kaasatud on tugevad erialaspetsialistid, kaasatud on teadus.}

_{Lõpuks tulevad esimesed tulemused, siis tänased EOK A-B-C kategooriad ja Team Estonia. Hiljem tuleb rahvusvaheline elu – rahvusvaheline ülikoolisport, rahvusvaheline tipptiim (vähemalt jalgrattaspordis on rahvusvaheline tipptiim möödapääsmatult vajalik, sest ainult see suudab aidata Eesti sportlased maailma absoluutsesse tippu).}

_{Tuleb luua plaan, kuidas kaasata suurem osa ühiskonnast, et iga viimane kui lapsevanem panustaks oma lapse sporti oluliselt rohkem raha ja aega kui seni.}

_{Mõistan suurepäraselt, et seda kõike pole lihtne korraldada. Meil on kõik reguleeritud, treeneritel on tasemete süsteem jne. Aga see on võtmeküsimus, sest minu arvates meil teist võimalust lihtsalt ei ole. Andri Lebedev ütles: «Eesti noortespordi (ja spordi laiemalt) tulevik sõltub sellest, kas suudame kaasata lapsevanemaid, pakkuda lastele mitmekesiseid kogemusi ja taastada spordi väärtust ühiskonnas. See ei ole ainult treenerite küsimus, vaid laiem kultuuriline muutus. Kui suudame luua keskkonna, kus sport on rõõm ja kogukondlik tegevus, siis leiavad lapsed tee sinna ka tulevikus.»}

_{Tuleb luua plaan, kuidas kaasata suurem osa ühiskonnast, et iga viimane kui lapsevanem panustaks oma lapse sporti oluliselt rohkem raha ja aega kui seni. Jah, ka raha, sest raha pole ei riigil ega klubidel piisavalt, kuid meil kõigil kokku – koos lapsevanematega – on seda kokku piisavalt.}

_{Siis jätame professionaalidele aega tegeleda sellega, milleks nad päriselt koolitatud ja võimelised on. Võib kindel olla, et tulemused paranevad. Süsteem peab olema, aga ilma perekonna toeta on tippu jõuda keeruline. See on ka suures maailmas nii: Serena ja Venus Williams, Lewis Hamilton, Max Verstappen, Naomi Osaka, David Beckham, Michael Phelps, Rafael Nadal, Lionel Messi, Novak Djokovic on vaid mõned näited. Või Eestist: Tanel Leok, Kristina Šmigun, Henry Sildaru, Anett Kontaveit, Rasmus Mägi. Kui tuua näiteid rattaspordist, siis pole vaja samuti kaugelt otsida: Jaan Kirsipuu (isa Rein), Martin Loo (isa Heiki), Janika Lõiv (abikaasa Urmas), Mari-Liis Mõttus (isa Tarmo).}

Artikkel avaldaldatud Postimehes 19. jaanuar 2026

Foto: Jaan Kirsipuu (avaldatud tema loal)